Toortoidufestivali põhiesineja Pavel ei raiunud toortoidutõdesid, vaid rõhutas, et põhilised on elamise rõõm ja nauding. Aga nagu varukast raputas ta välja ka teadusuuringuid ja mikrobioloogiat ning nägi ise selle kõige juures väga hea välja!

Ukrainlasest toortoiduentusiast Pavel ütleb, et ta on 48. Ma läksin siis lähemalt vaatama ja ausalt, pakuks talle kõige rohkem 36, sest tal on nii sile ühtlane nahk ja väga vähe kortse.

Pavel on rahuliku, kindla ja väga meeldiva olemisega. Pole peenike ja kribu, vaid toekas ja terve olemisega. Koos Päikesetoidu perenaise Sille Poolaga, kes Paveli juttu tõlkis, tõid nad festivali kuulajatele väga vajalikku teadmist.

Pavel rõhutab söögi alla ja söögi peale, et põhilised on elamise rõõm ja nauding ning ütleb, et „toortoit pole millegi alustamine, vaid paljude asjade lõpetamine.“
Hästi öeldud, onju.

 

Toortoidu entusiasm ja suhted teistega

Enne toitumise muutmist oli Pavel täitsa tavaline mees oma parimates aastates. Kasvas üles tavalises peres, sõi tavalist toitu ja sai endale nii ka täitsa tavalise keha – 40. eluaastaks oli ta ülekaaluline seedehäiretega mees. Ta proovis erinevaid lähenemisi ja dieete, kuni jõudis toortoiduni naabri soovitusel. Siit edasi on ta proovinud ka kuivnälgimist ja on selle tulemustest vaimustuses.

Pavel on olnud toortoidul 5 aastat, enne seda oli lihtsalt taimetoitlane ja vegan. Aga ta rõhutab, et kuigi taimetoitlus ja veganlus olid keha tunnetuses ja kaalulangetamises tulemuslikud, siis kõige parem on ikkagi elus taimetoidu söömine.

Mida rohkem ta toortoidu kohta uuris, seda loogilisem see kõik tundus. Festivali kuulajatele soovitab ta uurida autolüüsi kohta – toortoit seedub ise.

 „Päritavad haigused on elustiili haigused, kuna lapsed söövad sama toitu, mis vanemad,“ arvab Pavel tänaste laste terviseprobleemidest.

Ka Pavel on isa, tal on naine ja kolm last. Nad on kõik täistaimetoidul ja kuigi toortoidul on pere elus suur osa, siis ütles Pavel, et naine on tal siiski jäänud pigem veganiks. Samas, just naine oli see, kes vedas Kiievis toortoidulasteaeda. “See oli pigem illegaalne, sellist asja ei oleks saanud meie seaduste kohaselt teha. Nii et võib öelda, et see oli pigem laste toortoidu klubi. Oma lapse kooliminemisega lõpetasime selle ära.”

Justnagu väga paljud veganid ja toortoitlased enne Pavelit, nii muutus ka tema uuest maailmavaatest vaimustusse, soovis seda teistega jagada, maailma ja inimeste kehasid parandada ja meeli avada. Aga – üllatus-üllatus – kohtas pigem vastuseisu kui avasüli vastuvõtmist.
„Kui ma polnud enam emotsionaalne ega suhtunud sellesse kõike nii suure entusiasmiga, vaid elasin oma elu edasi, siis hakati jälle minu vastu huvi tundma. Mitmed sõbrad ja sugulased soovisid nüüd ka proovida taimetoitumist ja toortoitumist. Kuigi neil toimusid suured muudatused paremuse poole, siis enamus siiski loobus sotsiaalsete probleemide tõttu. Sotsiaalsed suhted käivad ikka toidulaua ümber ju,“ räägib ta tänapäeva taimetoitlase traagikast.

Pavel Sebastjanovits

Kuivpaast kui narkootikum

Pavel on mitmeid kordi kuivpaastu proovinud. Ma ei pannudki kokku, et tegelt Pavel oli siis praanatoiduline ju – elas valgusest :).

Ta ütles, et esimest korda proovis ta kuivpaastu Karpaatides, läks sinna nälgimisgrupiga just sedasama kuivpaastu tegema. „Kuivpaast on selline paast, kus sa ei söö ega joo. Mul ei olnud mingit eesmärki, kaua ma paastul tahan olla. Tahtsin lihtsalt proovida. Kolmandal päeval olid tugevad värinad, selline tunne nagu põleks palavikus. Siis tekkis ka väga tugev ühtsustunne loodusega. Viiendal päeval heitsin Karpaatides kastesele murule pikali ja keha jõi läbi naha, see on suurepärane tunne! Kaheksandal päeval ei tahtnud ma enam kuivpaastust välja tulla, sest nii hea oli olla. Selles mõttes on see narkootilise mõjuga.“

Lisaks kuivpaastule on Pavel proovinud ka teistsuguseid paaste. „Kui olin veepaastul, siis 21. päeval hakkasin ihkama valget kanaliha, valget kalaliha. Nägin valget liha unes, mõtlesin sellest kogu aeg, see ei läinud ära. Et valge liha isu üle ei läinud, siis ostsin valget kala, praadisin, sõin ära ja isu läks üle. Soovitan seda teistelegi. Pärast tekkis omaksvõtmise tunne teiste suhtes, kes söövad loomset.“ Praegu ta pole enam jäigalt toortoidul, aga siiski taimetoidul.

Pavel ütleb, et paastust on hea siis välja tulla, kui sülg hakkab voolama. Tema tuleb välja porgandimahlaga.

Seda kuivpaastu tegi ta ükskord veel. Neli aastat peale toortoitlaseks hakkamist läks talvisele jalgsimatkale Karpaatidesse. 20kg asju seljas, -20 kraadi, tugev tuul. Kõndis sedasi neli päeva ja oli kuivpaastul. See on jäänud seni tema viimaseks kuivpaastuks.

 

Miks arstid sellest ei tea?

Justnagu meilgi siin mõttes olnud ja ette tulnud, oli ka Pavelil peas hämming meditsiini ja arstide üle. Ta kohtus mitme arstiga, palus endale asju selgitada, otsis ise üles ja külastas teadlasi. Mitu arsti kuulasid tema selgitusi toitumisest kulm kõrgel ja pärast vangutasid pead, et pole sellele isegi mitte nii mõelnud.

Üks immunoloog, kellega Pavel toitumisest rääkinud, muutis oma arusaamu ja on nüüd seda meelt, et kui patsiendil on halb mikrofloora soolestikus, siis on põhjuseks liigne lihasöömine; kui pärmseene vohamine, siis liigne magusasöömine ja kui stafülokoki vohamine, siis süüakse liigselt piimatooteid.

On olnud juhuseid, kus arstid temalt uurivad, et miks ta ennast sedasi piinab? „Arstid küsivad klassikalisi küsimusi, kust ma saan valku ja rõhutavad liha vajalikkust. Ja kui ma siis selgitan, miks liha ei peaks sööma, siis nad noogutavad ja kinnitavad, et jah, see kõik on teada.“

Tundub, et Pavel naudib uurimustööde lugemist ja hoiab ennast hästi teadusmaailmaga kursis. „Teadus muutub kogu aeg. Inimese keha on imeline. Enne arvati, et iga raku kohta on 10 bakterit, nüüd on teada, et iga raku kohta on 100 bakterit!“

Ta tsiteerib Maailma Tervishoiuorganisatsiooni esimeest: „Antibiootikumide ajastu hakkab lõppema, kuna enamus mikroorganisme on antibiootikumidega kohanenud. Iga antibiootikum on lühikest aega tootmises, kuna ei toimi enam.“

 

Ideaalse valgu teooria

„Ideaalse valgu teooria kohaselt peaks inimene sisse sööma toitu, mis sisaldab valku, mis on sarnane tema kehas oleva valguga. Aga selle kohaselt peaks siis iga liik sööma liigikaaslast! Ometigi näeme looduses hoopis vastupidist – elevandid söövad rohtu, lihasööjad söövad rohusööjaid… ja inimese ideaalne toit oleks teine inimene!“ naerab Pavel. „Rudolf Steineri antroposoofia kohaselt aminohapped peensoolest ei imendugi!“

Ka Pavel kinnitab, et puuviljadest saab inimene enamuse vajalikest ainetest. Ja ei tasu muretseda pestitsiidide pärast. „Ma pole kohanud kedagi, kellele oleks probleeme puuviljadest saadud pestitsiidide pärast. Selle viie aasta jooksul, kui ma olen söönud toortoitu, pole ma söönud ainult mahedaid puuvilju, olen ka ostnud suurest kaubahallist puuvilju ja pole kunagi ses osas probleeme märganud. Mürgi kogus puuviljades on nii väike, et kui keha on puhas, saab ta sellest kiirelt ja vaevatult jagu. Lihast saadavad mürgikogused on palju suuremad. Loomale kasvatatakse geneetiliselt muundatud ja pritsitud sööta, ta sööb selle koos lisaainetega sisse, siis veel liha töötlemine enne poeletile jõudmist ja töötlemine söömiseks ehk kuumutamine– see kõik on palju mürgisem kui puuviljad, ei maksa seepärast muretseda,“ rahustab Pavel.

Kanade ja krabide müsteerium

Keha suudab võtta ühendi, selle lahti teha ja hoopis midagi uut kokku panna. „On ammu teada ja tõestatud, et organism suudab magneesiumist kaltsiumi teha. Keha pole abitu, vaid imeliselt koostöötav organism.“

Ta räägib katsest, kus krabid pandi kasvama basseini ja meelega ei lisatud vette magneesiumi, ent olenemata sellest sisaldas vesi mõne aja pärast rohkelt just magneesiumi.

Räägib teisest katsest, kus destilleeritud vees idandatud taime idust leiti ikkagi terve Mendelejevi tabel.

Räägib kolmandast katsest, kus kanadele ei antud söödaga kaltsiumi, jälgiti nende söömist, aga kui vaadata palju ta mune muneb (ja muna koores on alati kaltsium), siis välja tuleb rohkem kaltsiumi kui sisse.

„Kus siin loogika on?“ küsib Pavel ja vastab lahkelt ise „Keha suudab neid aineid ise toota.“

Toortoitlane vs tavatoitlane

„Selline võrdlus pole õige. Ei saa võtta toortoidulist ja tavatoidulist ning neid võrrelda. Nad on oma elus täiesti erinevates kohtades. Paljud toortoidulised on sellise toitumiseni jõudnud läbi haiguse. Ainukesena loeb ühe inimese puhul enne ja pärast kogemus.“

Pavel räägib korraks ka lastest ja kinnitab oma jutuga seda, mida Douglas Graham ja Karen Ranzi varem öeldnud on: „Tehti uuring tavalist toitu ja taimset toitu söövate laste seas. Kuni 8aastased lapsed on tavatoidul olevatest lastest väiksemad. 12-14aastaselt jõuavad taimetoidulised lapsed teistele järgi ja 18aastased lapsed võivad kasvus ette minna.“

Ta räägib ka katsest lihatoiduliste ja taimetoiduliste täiskasvanutega. „Lihatoidulised pandi taimetoidule ja taimetoidulised lihatoidule. Paari päevaga oli lihatoidulistel valk uriinist kadunud. Aga taimetoidulistel ilmus valk uriini.“

Keegi festivali külastaja palus selgitus B12 teemal ja Pavel selgitas: „B12 tase on kõige madalam toortoidulistel, siis veganitel, siis taimetoitlastel, siis lihatoidulistel. Kui B12 ülesanne on kudede taastamine ja ülesehitamine, siis toortoitlasel ju ongi seda kõige vähem vaja. Loogiline, miks neil siis kõige vähem B12 on.“

Pavel kinnitab, et kui inimene võtab vaevaks olla toortoidul kõigest 11 päeva, siis tema vererõhk normaliseerub.

„On tulnud ette, et toortoidule minnes kaob naisel menstruatsioon ja naine kardab, et ei saa enam lapsi. Aga lähemal uurimisel selgub, et ovulatsioon toimub, munarakk eraldub, ainult verd ei tule,“ ütleb Pavel ja ei pea seda probleemiks. Veretust menstruatsioonist on varemgi räägitud, midagi uut see pole.

Translokatsiooniteooria

„Lahtisest haavast, põletushaavast leiti samu baktereid, mis tavaliselt on seedesüsteemis. Paneb ju mõtlema. Kui ma läksin toortoidule, siis märkasin, et kriimustused paranesid kiirelt, ei tekkinud kergelt sinikaid. Selle eest vastutavad aeroobsed bakterid. Kui sööme värsket, eriti rohelist, siis aeroobsed bakterid vabanevad peensooles. Seetõttu ongi toortoidulise mikrofloora hoopis teistsugune kui tavatoidul oleva inimese oma. Enne arvati, et soolestikus on ainult anaeroobsed bakterid. Aga nüüd on selge, et see pole nii.“

Mis sa arvad, mis sest lihas su kõhus edasi saab?
Pavel soovitab testida: blenderda toores liha, siis toored pähklid. Pane eraldi kaussidesse, kalla üle sooja veega ja jäta kaane alla seisma. Liha hakkab roiskuma, tuleb halb lõhn. Pähklitel hapukas lõhn. Kiudaine on bakterite toit, lihas kiudainet pole.

 

Taimetoitu ei tasu liigselt idealiseerida

„Me kõik teame inimesi, kes söövad suure osa elust makarone ja leiba, aga elavad ikka 90-aastaseks. Minu jaoks näitab see, et taimetoitu, ka toortoitu ei ole vaja liigselt idealiseerida. Muidugi pole see ideaalne toitumine, me teame, mis siin kõik valesti on, aga need inimesed ikkagi elavad. On teada, et sama tärklis, mida leidub makaronides ja leivas, toodetakse soolestikus ümber meile sobivateks aineteks,“ tutvustab Pavel ja samas rõhutab: „Mitmekesisus on tavatoidu puhul kahjulik. Kui elame näljapiiril, nagu sõja ajal kartulil ja leival elati, siis see näljapiiril elamine päästabki. Kui süüa ainult lehmalt saadud piima, siis keha saab kõik vajaliku. Ta kohandab ennast ainult selle jaoks siis ümber. Aga kui juua piima vorstivõileiva peale, siis see on kahjulik.“

Mis see Pavel siis ise sööb?

„Vett ma väga ei joo. Kui inimene ei söö õli, soola ja töödeldud toitu, siis ta ei vaja vett. Puuvili on 80% vesi, sealt saab kogu vee. Ja kui süüa piisavalt puuvilja, siis pole ses osas mingeid probleeme. Inimese keha viib tasakaalust välja kõigest 6g soola. Aga keda huvitab kaalu tõstmine, siis sool aitab kaalu tõsta, kuna seob vett.“Ta räägib, et talvel sööb kõiki kapsaid (värviline, valge, brokoli), rõikaid (nt redis).

Keegi küsib mee kohta. Pavel vastab, et pole mee vastu, aga tarbib seda väga vähe, sest mesi on liiga kergesti kättesaadav suhkur ja selle kleepumisest hammastele võib probleeme tekkida.

***
Inimesed istusid lummas. Pavel rääkis algul poolteist tundi, siis oli 30minutit pausi ja siis jälle poolteist tundi. Seisis kogu selle aja rahulikult, ei tammunud, lihtsalt seisis.
Küsimusi nagu väga ei osatudki küsida. Küllap ta rääkis suurema osa ära. Tema juttu oli hea kuulata, tal oli selge sõnum ja hea ülesehitusega jutt. Kui ma seda nüüd siin kokku kirjutan, siis mõtlen küll, jah, et oleks võinud küsida, mis ta tavaliselt päevas sööb, mis ta lemmiktoidud on, mis mõtted on tal spordi kohta, võiks rääkida, mis ta lapsed söövad…

Olles rääkinud oma teekonnast, põnevatest uuringutest, kohtumistest arstide ja teadlastega, mikrobioloogilistest tõdedest, mida ma siia väga üles ei kirjutanudki, sest ma lihtsalt ei tabanud kogu seda spetsiifikat…

Olles rääkinud kõigest sellest jõuab ta lõpuks tagasi psühholoogia juurde ja ütleb: „Elamise rõõm ja nauding on põhilised. Toortoit pole millegi alustamine, vaid paljude asjade lõpetamine. Alati on pere psühholoogiline kliima kõige olulisem. Kui vanavanemad on mures, kust saab laps B12 vitamiini, siis ma annaks pigem selle tableti ja säilitaks pere positiivse kliima, sest sellel kliimal on väga suur mõju tervisele.“

Liisa-Indra Pajuste
banaanisaar.ee

Liitu uudiskirjaga

Saa esimesena infot uute koolituste ja parimate pakkumiste kohta!

Newsletter signup

Please wait...

Aitäh, et liitusid!