Helena Niidla jagab enda rasedusaegset joogateekonda.

Tundub, et siin ja praegu leiavad kõik varem või hiljem ühte või teist kaudu tee jooga juurde; kui mitte enne, siis hiljemalt beebiootuse ajal. Mina tundsin end enne lapseootele jäämist küll joogamaailmas juba päris koduselt, aga raseduse ajal avanes see maailm mulle hoopis uuest küljest. Ja tõsi ta on, et joogast on teadliku raseduse ja sünnituse protsessis palju abi. Joogas õpime teadlikult hingama – sujuva sünnituse juures on see asendamatu oskus. Joogas venitame ja sirutame – suurest kõhust väsinud kehale ei ole midagi kosutavamat. Joogas laulame mantraid – julgus teha häält on sünnitusel samuti väga oluline; lisaks sobib nii mõnigi mantra hiljem hästi beebile hällilauluks ja mõjub eriti tõhusalt, kuna pisike on seda juba emaüsas olles kuulnud. Joogas lõdvestume teadlikult – ka see on sünnitusel pingutuste vahepeal eluliselt oluline. Aga kui ma praegu, kui meie imearmas tütreke on juba kaheksakuune, mõtlen tagasi oma beebiootusele ja suure kõhuga joogatamisele, siis kõige olulisem ei olnudki vist ükski ülalmainitutest. See kõige-kõigem, mis jooga mulle raseduse ajal kinkis, oli oskus olla hell ja hea iseenda vastu.

Idamaade filosoofia yin ja yang duaalsus peegeldub ka selles, milline on meie suhe iseendasse, kuidas me iseendaga käitume. Mehelikus yang-energias olles paneme proovile oma vastupidavuse, sunnime ennast takka, ületame ennast füüsiliselt ja vaimselt. Naiselik ja pehme yin-energia lubab meil aga lõdvestuda, lõõgastuda ja lihtsalt voolus kulgeda. Nagu elus ikka kipub olema, on ka siinkohal oluline tasakaal. Enda kohta võin öelda, et olen viimased aastad oma yang-poolsusega küll paremini kontaktis olnud: pikamaajooks, rasked joogaharjutused, mahukad töökohustused, mõnikord ehk enda liignegi piitsutamine. Tõepoolest, võhma on vaja nii raseduse ajal kui ka sünnitusel. Mulle tundus aga sellel ajal, et keskenduma pidin hoopis millelegi muule – sellele, kuidas ennast hoida.

Rasedate joogas on väga paljud raskemad harjutused välistatud ja esialgu, kui ikka tavajoogatajate tunnis käisin, aga endal beebi juba kõhus kasvamas, tundsin end lausa kuidagi õnnetuna, et ennast mõnusalt viimase piirini ei saa sundida; täpselt nagu mõte pikkadest jalutuskäikudest pikkade jooksuringide asemel mõjus kuidagi masendavalt. Esimesel trimestril oligi kõik kuidagi segane ja uus ning mõte sellest, et järsku ei saa keha enam selle kõigega hakkama, mis seni iseenesest mõistetav, tundus hirmutav. Rasedus on aga teekond sissepoole. Just sinna naiselik yin-energia meid suunabki; enda sisse, lõõgastuma, puhkama. Jooga raseduse ajal näitab täpselt samas suunas. Ma tundsin kogu olemusega, kuidas just praegu on aeg enda vastu hea olla, nautida rahulikku ja sügavat hingamist, mõnusaid pikki ja pehmeid venitusi, lasta üleskerkinud ärevustel meditatsiooniga minna. Rahulikud ja pehmed harjutused, mis oleks minu aktiivsele ja hakkajale poolele muidu ilmselt liiga „uina-muina“ tundunud, osutusid just selleks, mida vaja. Joogatunnist ja kodusel lambanahal joogatamisest sain kaasa tunde, et minu ülesanne on enda eest õrnalt ja hellalt hoolt kanda.

Ja tegelikult valmistab just selline suhtumine tulevast ema kõige paremini ette eluks pärast sünnitust. Tõsi, aega sirutusteks, mantrateks ja meditatsiooniks on beebi kõrvalt napilt, nagu aega kõigeks muuks, aga oskus ennast hoida on just siis eluliselt oluline, kuna see kipub muidu lihtsalt meelest minema. Beebiootuse ajal tuletavad ju kõik tulevasele emale meelde, et ta enda eest hoolitseks, lapse sünni järel on aga kogu tähelepanu sellel, et vastne ilmakodanik end hästi tunneks. Ja kui siis tuleb noorele emale selle suure segaduse sees meelde korraks sügavalt sisse ja välja hingata ja hetkes lõõgastuda ja endale peeglis naeratada, siis võib see teinekord päeva päästa. Kui mitte rohkemgi.

Kui soovid oma koduses hubasuses rasedate joogaga tutvust teha siis vaata lähemalt siit.

Liitu uudiskirjaga

Saa esimesena infot uute koolituste ja parimate pakkumiste kohta!

Newsletter signup

Please wait...

Aitäh, et liitusid!